Tuisus ja tormis, pimeduses
oleme ammugi eksinud teelt.
Kui aga hetkeks peatuda vaid,
kuulda võib sahinaid koledaid.

Ta mälu on pikk ju aastatesadu,
libiseb mööda rüvedaid radu,
ennustab elule hukku ja kadu.
Kõigini jõuab korda Punane Madu!

Vaimolend õõvastav jälitab meid,
kiskjana kütib kui jäneseid.
Nõnda siis peame end sundima,
et Punane Madu meid kätte ei saaks.

Veel mõned verstad, veel mõni samm,
kuigi ju liikmetest nõrgunud ramm.
Kuskil ei paista ühtegi tuld.
Pisarad neelab jäätunud muld.

Uinume kõndides vedelas ajas.
Miks ta teeb sedasi? Mida ta vajab?
Haarab meid tuimus, lõppeb ka piin.
Punane Madu on siin!